VEB-fond – õiguskorralduse väänamise lõputu meisterklass

Mitu nädalat kestnud kired Eesti Ringhäälingu uudistetoa ümber peegeldavad sealseid kaadri-ja juhtimisvalusid kõrvale jättes paratamatult ka kogu meie argipäeva närvikava. ERRi nõukogu esimees Rein Veidemann on kirjeldanud ringhäälingut  meie elu (elektroonilise) närvivõrgustikuna. Nõus, tabav metafoor. Seepärast võiksime nüüd, mil ka kohalikud valimised on läbi saanud, rähklemist on vähem ja kellgi juba talveajale keeratud, püüda selle võrgustiku kandjatena vaadata, millest ja kuidas oleme senises uudistevoos läbi tormanud.

Usun, et ERR on uuenduste elluviimisel kokkuvõttes edukas ning leitakse töövormid, kuidas digiajastul muutunud infotarbimist paremini rahuldada.

Selle üle, kui keeruline on täna uudist märgata, seejärel avalikustada ja omakorda veel mõtestada ja kontekstualiseerida, sain juurelda kesksuvel, kui märkasin internetis riigikohtunik Jaak Luige täiendavat arvamust. Kohe selle teksti esimeses lauses avanes silmatorkav üldistus: arvamus on kirjutatud demokraatia, võimude lahususe ja õigusriikluse edendamise eesmärgil. Kuigi Riigikogu üldkogu 30.juuni 2017. aasta otsus asjas nr 3-3-2-1-16 käsitleb formaalselt hoopis muud teemat, on teenekas riigikohtunik ometi otsustanud sellega liita oma täiendava arvamuse, leides et „põhiseaduse 25. aastapäeval ei ole mul kohtuvõimu kandjana õigustust VEB-Fondi saagast vaikida.“

Krõbe juhtum ka õigusmaailmast kaugelolijale, kas pole? Ometi see riigikohtuniku mureväljendus uudiskünnist ei ületanud.

Võimalik, et päevameedia toimetajaid tuimestas juba siin sisalduv sõna „saaga“. Ka riigikohtuniku järgnev arvamus ise on põhjalik ning moodustab kokku 6 lehekülge.

Ei taha ajakirjanike, ammugi ERRi kui toimetatud ajakirjanduse parima osa analüüsivõimet kuidagi alahinnata, lihtsalt mõtlesin omakeskis, miks seda – iseenesest ju kui õigusruumi hüüatust –  inforuumis ei märgatud.

Täna seda suvist seika meenutades ja püüdes ise kogu nö saagat kontekstualiseerida, avaneb suurem pilt, mis võiks aidata taustu paremini mõista.

Kohtuniku eetika sisendab olema kannatlik ja viisakas. Jaak Luige tööpraktikas nähtavasti kaua settinud ning põhiseaduse 25. aastapäevaks siiski väljaütlemist nõudnud arvamust võib tõlgendada  reaktsioonina üle 6 aasta tagusele kohtuotsusele. Tõenäoliselt on selle protsessi ajalugu arvestades siin siiski veel sügavam minevikumõõde, kuid 2010. aastast on fikseeritav jada, mis sisaldab juba õigusliku nihilismi märke. Nimelt jõustus 22. oktoobril 2010 Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega kohustati riiki lahendama VEB-fondi sertifikaatide hüvitamise küsimus. Ettekirjutusega anti aega lahenduse väljatöötamiseks üheksa kuud. Valitsuses määrati selle täitjaks rahandusminister Jürgen Ligi.

Mis te arvate, mis üheksa kuu järel juhtus? Mitte midagi. Kurioosne, kuid riiki esindanud valitsus jättis kohtuotsuse täitmata! Rahandusminister Jürgen Ligi oli võtnud fondi sertifikaadiomanike suhtes kriitlise hoiaku ning otsis võimalusi kohtuotsust eirata või isepäiselt tõlgendada.  Kummaline muutus pärast Hüvitusfondi, kus ta oli olnud nõukogu esimees ja jäänud riigiesindajana meelde kui tarmukas tegutseja. VEB-fondi puhul oli tema endine initsiatiivikus kadunud, oma tegevusetust põhjendas ta sellega, et kohtuotsuse resolutsioon ei kohustagi riiki maksma sertifikaatidega tagatud nõuete eest mingit konkreetset hüvitist, vaid valitsusel tuli otsustada üksnes nõuete hüvitamise küsimus…Meeenutab retoorikat aiast ja aiaaugust.

Tallinna Ringkonnakohus pidi määrama riigile 3200 eurose trahvi, mille rahandusministeerium seejärel ka tasus, tõstes riigi raha ühest taskust teise. Riigikohus otsustas juhtumit kommenteerida läbi pressiesindaja, kelle sõnutsi ei tohiks olukorda, kus riik jätab kohtuotsuse täitmata, üldse tekkida: „Antud juhul ei olegi ilmselt määratud trahvi eesmärk mitte rahalise koormuse kaudu riiki mõjutada, vaid juhtida tähelepanu tõsiasjale: riik peab täitma kohtuotsust. Kohtuotsuse mittetäitmine ei ole aktsepteeritav.“

Üllatav nihilism, millega minister on püüdnud kujundada riigis õiguskuulekust. Jürgen Ligi pika teenistuslehe jooksul on küll avalikkus kogenud tema reljeefset väljendusviisi, ent üks asi on emotsionaalne sõnaseade, hoopis teine asi aga õiguskorralduse väänamine.

VEB-fondi protsess on meile pakkunud poliitikute, eeskätt reformierakonna ringkäendust. Loogiline, sest nad on kandnud kõige kauem valitsusvastutust, kuigi sellega ei ole alati kaasnenud mäluvõimekust. Viimast on tunnistanud isegi reformierakonna teenekas peaminister Andrus Ansip, kui ta ühes pinevaks kujunenud sõnavõtus pidi märkima, et mõned asjaosalised võiksid mälu värskendada. Vanade parteisõdurite blokk on siiski püsinud tugevana, pakkudes meile kirkamatel hetkedel isegi vaatemänguühiskonna draamat (Andrus Ansipi lubadus võtta selle peale mürki, et Eesti Pank oleks midagi võltsinud, pärast keskpanga auditi ja petukirja ilmsikstulekut peaministri pressiesindaja muidugimõista suunas selle väljenduse tõlgendusavarusse).

Kuidas VEB-fondi saaga lõpeb, sest praegu ta ju lõppenud ei ole? Kui kasutada reformierakondlikku vaatemänguühiskonna keelt, siis senine ringkäendus võib osutuda kõigest kujuteldavaks leevenduseks tulevastele kannatustele saabuvas puhastustules.

Jälgime uudistevoogu, sest usun, et  ajakirjandus leiab südikust vastata nö tõejärgse ühiskonna väljakutsetele.

Jaga artiklit:

Jäta kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  Subscribe